Soomaa – hundikarjad, geeniused ja suitsutatud surnud

Lugu ilmus Sõnumilehes, detsembris 1995. a.

Robustne palkidest ja plankudest kokku klopsitud vetruv sild viib üle Navesti jõe. Alguses meenutab rada kahe rööpaga külateed, kuivab siis aga kokku ning põgeneb vaevuaimatavana rässakate kuuskede ja kanarbikumätaste vahele. Selja taha kaob hulk kilomeetreid. Täielik vaikus tekitab hallutsinatsioone. Korraga ilmub ojakäärust välja terve talumajapidamine. Kodus ei ole kedagi. Laed on sisse varisenud, ukse all kasvavad putked läbi ree. Naela otsas ripuvad dressipluus. Saunas, kokku kukkunud kerise kõrval vedelevad nuustikud.

Rabamaastik

Rabamaastik

Kas olete mööda libedaid või tolmuseid kruusateid minnes sattunud kuhugi Ruunaraipe või Jälevere kanti? Kui jah, siis on hea, sest sealkandist eluga pääsemise korral võite edaspidi populariseerida Soomaa rahvusparki. 30000 hektari ulatuses Viljandimaale ning 7000 hektari ulatuses Pärnumaale jääv Soomaa vajab inimesi, kes tooks sisse huvitatuid ja raha. Vajab boheemlasi, kes suudaks nautida suviste rabade rõsket palavust ning imetleda umbes viitkümmend rammusat parmu, kes eelkäijata istmikule maanduda üritavad. Või siis toituda talvistest pastelsetest värvidest, mis varieeruvad halliste tuhmkollase kaudu tumeroheliseni ning on ühtmoodi kidurad maadligi kõikjal, kuhu silm ka ei ulatuks.

Metsik loodus sünnitab geeniusi

Inimesed hakkasid Soomaa servadesse talude kaupa valguma millalgi pärast Põhjasõda, kui elu oli ohtlik ja segane ning ringi tuiskasid igasugu nakkused, Juhuslikust sisserännanute kogumist hakkas millegipärast Suure-Jaani – Vastsemõista – Kaansoo kolmnurga vahel ridamisi ajaloolisi vaimusuurusi sündima. Sealt on pärit Johann Köler, Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, Anton Hansen Tammsaare ema Ann ning Mart Saar.

Mööda krobelist kitsast teed suusatab auto meid ühest roostes viidast teiseni. Mõni tontjas nool suunab kusagile hämarale sihile, teine jälle otse taevasse. Jäätunud soo serval tõuseb silme ette mürakas maja. Uks käuksub ja ketikoer on marus. 83-aastane Mart Saare muuseumi hoidja Hilda Toomsalu, helilooja õetütar, paotab kartmatult ust ning kissitab arusaamatuseni silmi. Talvel ei käi ju Hüpassaares keegi.

Beethoven, Mozart ja hundid Kuresoo serval

„Sel ajal võis igaüks ehitada maja sellise fassongiga, nagu soovis.” Tutvustab naeruhimuline majaproua uhke talukoha elulugu. Seisab onu sängi ees, mille kohal Beethoveni ning Mozarti pildid kõnelevad metsavahi jaoks kohatust elustiilist. Õuepealses polaaröises poolvalguses kohisevad rasked kuused, köögis pannil särisevad kartulid. Kauplus on 14 km kilomeetri taga. See-eest pole siinkandis puudust ringihulkuvatest näljastest huntidest.

Kui üldse olid Saared tuntud kui ettevõtlikud ja asjalikud maainimesed, siis Mart Saare kohta tunnistab Hilda Toomsalu, et tegemist oli erakordse elukauge boheemlasega. Kui isa noort Marti põllutöödele meelitas, rääkis too omakorda oma õele augu pähe, et võiks aga ise nootide kallal nokitsema jääda. Hobust rakendama muusikageenius ei õppinudki. Nõukogude võimu ajal pidi ta Tallinna kolima, sest sooserval ei tohtinud enam teenijaid ja üürilisi abiks pidada.

Soomülkad – paras koht tülikatele sugulastele

Läks kord perekond südamehaige tädiga Kuresoo rappa marjule. Tädi ei jaksanud vist sammu pidada ja jäi maha. Noored sugulased tulid rahumeeli metsast välja ja sõitsid minema. Kuuldavasti oli tädilt suurt pärandust oodata. Nad leidsid tädi rabaveerde jäetud jope taskust südametabletid ja arvasid, et nendeta vanainimene läbi ei saa. Oli teisipäevane päev.

„Laupäeval tuli esimene vihmane ilm. Meile oli üks seltskond külla tulnud, kes vihma kiuste hirmsasti tahtis raba näha ja end riidesse pakkinult välja läks. Nemad siis selle tädi leidsidki, siitsamast meie juurest raba pealt,” meenutab Mart Saare majamuuseumi perenaine. „Ta oli ilmatu maa ära käinud, polnud julgenud metsa keerata. Tahtis lagedale hoida, et siis ehk helikopteri pealt nähakse.” Aga sugulased olid alles mitme päeva pärast teatanud, et kui kusagilt surnu leitakse, siis on see ilmselt nende lootusetult haige tädi.

„Hirmunud ja nuttev inimene oli öö meie juures ja jõudis pühapäeva õhtuks ilusti koju Tallinna, pidi ju esmaspäeval tööle minema.” Rappa eksinud oli elukutselt apteeker ja teadis, et peab ühte südamerohtu alati kaasas kandma. Nii et nood teised tabletid seal jopetaskus polnud tal sugugi ainsad. „Ainult et süüa polnud tal seal rabas küll midagi, palju sa neid pooltooreid murakaid ikka tahad.”

Sugulaste viha olevat olnud meeletu, kui nägid vaest vanatädi autoga ukse ette sõitmas. „Pärast olime tükk aega kirjavahetuses.” Muheleb Hilda Toomsalu. „Tädi elas toredat elu, käis veel kaks korda Ameerikas õdedel külas.”

Sinikad

Sinikad

Jope varnas, neli seina ümbertringi kokku kukkunud

Hüpassaarest teisepool Kuresood, teispool salakavalaid älveid ja põhjatuid laukaid elavad hoopis teistsugused inimesed. Sooäärsetele asukatele on omane see, et nad ei tea, mis toimub kahtlase mülgaste taga. Sooserv joonistab maailmale lõpu. Aga teisepool on parasjagu pühapäev. Kolkakülas Navesti jõe ääres on avatud väike räpane baar. Võõrast sisenejat saadab tigedavõitu pilk. Need, kes silmi ei tõsta, magavad laudade taga. Naised muhelevad oma elust väsinud meeste kõrval ja paar jõmpsikatki lippab laudade vahel ringi, nuusutades tühje marjaveinipudeleid.  „Kas see on teie auto seal väljas?” jõmisevad õuest baari tuikunud karukasvu mehemürakad. „Koer närib armatuurlauda. Me ise ässitasime ta seda tegema….Ha-ha…”

Üle Navesti jõe viib robustne sillaromu. Tee, mis kunagi kõlbas saanile ja vedruvankrile, on üheks kitsaks rajaks kokku kuivanud. Tuleb kõmpida kilomeetreid. Kuri kahtlus kerkib hinge – äkki oleme eksinud? Siis aga märkame korraga ojakäärus talu nagu miraazi keset jändrikke lehtpuid ning võimsaid kuuski.

On täiesti vaikus: oleme kaugel tsivilisatsioonist, soosaarel keset Kuresood, kunagises Toonoja külas, kus veel eesti ajal oli vähemalt seitse korralikku majapidamist. Hoonetel uksed pilla-palla, aknad lööbakil ees. Vedruvankrile aidas on lagi kaela kukkunud, saanist kasvavad läbi putked. Rehepeksumasinad hammasrattad on rooste käes murdumas. Tündrid vedelevad siin-seal. Jope on korralikult varnas, aga maja on varna ümber laiali. Jälgede ning pabulate järgi otsustades elavad Toonoja taludes nüüd põdrad.

Viimane sookollgi on külast põgenenud

Elust Toonoja külas kõneldakse igasuguseid imelikke asju. Fakt on aga see, et olid ajad, mil soosaare talud said muu maailmaga rahulikult ühendust pidada vaid taliteede aegu. Põhjas, Navesti jõel paigaldati tulvavete vahepealseks ajaks ajutine sild, mida sai ka hobuveokiga ületada. Kevadised-sügisesed üleujutused olid nii hullud, et vesi tikkus tuppa, loomadele tuli parved alla meisterdada ning puuriidad oli targem paelaga puu külge kinni siduda. Toonojalt on leitud kiviaja tarbeesemeid ja nooremast pronksiajast pärit putkkirve katkend. Pidev asutus tekkis möödunud sajandi keskel. Lõpuks tulid aga kolhoosid ning võtsid inimestelt enam-vähem kõik, mis võtta oli. Elu soosaarel muutus muust ilmast aina mahajäänumaks. Viimane külaelanik August Land – Toonoja Kusti, lahkus Toonojalt 1987. Aastal.

Lagunenud aida palkidelt loeme mitmesuguseid numbreid, nagu oleks majaperemees pliiatsi abil ses metsikus ümbruses üksindushulluses üritanud kalendrit pidada. Siia-sinna numbrite vahele on kirjutatud „luuad”. Viimane daatum on 8. Märts 1986, siis on valmis saanud 350. Luud. 1977 = 25+3+25+24. See kummaline kalender jääb igavesti antropoloogidele mõistatuseks.

August Landi arveraamat Toonojal

August Landi arveraamat Toonojal

Surnu suitsutati ära

Kuresoo edelanurka jäävat Riisa küla tuntakse tema üleujutuste järgi. Halliste jõgi suubub Navestisse peaaegu vastuvoolu, kaks jõge ühinevad 160-kraadise nurga all. Suurvee ajal põrkuvad Halliste ja Navesti vetevood ning jõed hakkavad teineteist vastastikku paisutama.

Ajalugu kõneleb, et jäämineku aegne suurvesi viinud vanasti kergemaid maju minema. Inimesed elanud pööningutel. Majade vahel peetud ühendust ühepuulootsikutega, mis sõitsid akna kaudu tuppa. Rahvasuu kõneleb ka ühest suurvee ajale sattunud matusest. Kuna vee alla ei saanud hauda kaevata ja kirikusse ei pääsenud hoopiski, tuli kadunukest kavalal moel kuidagi säilitada. Surnu suitsutatud parsil ära ja nii püsinud ta kenasti kuni väärikate matusteni.

Praegu elab Riisa külas kakskümmend kaks inimest. Lapsi on kahe pere peale viis. Kui algavad kevadised üleujutused, jäävad jõmpsikad koju. Vahel isegi mitmeks nädalaks.

Paat, millega sõites peab keel suus otse olema

Kikepera ja Öördi soo vahel, lia külas, elab 66-aastane Jaani Rahumaa. See on mees, kes ikka veel meisterdab ühestainsast haavapuutüvest õõnestatud lootsikuid – ürgaja küttide väledaid kalapaate. Lennart Meri on ühepuupaadi kohta kirjutanud, et sellega sõites peab isegi keel suus otse olema.

Lumelörtsisel õuel vedeleb paar kummuli keeratud delfiinjat kogu: ruhjad ehk haabjad ehk lihtsalt ühepuupaadid. Üks neist olevat Kaido Kama jagu, veidi äpardunud meisterdis, õieti veel laiaks ajamata. Teine, peaaegu valmis paat, hakkab kuuluma ülikooli professorile Avo Roosmaale.

„Tänapäeval noored mehed ju ainult logelevad ringi,” kurdab paadimeister. Siiski on tal käinud ka paar usinat õpipoissi, kes paberile on ilusti üles maalinud, kuidas kuusejuurest paadipõhja pingutuskaart voolida.

Ühepuupaati tehakse enamasti haavapuust. Aga kõlbab ka pärn. Paat peab vastu ehk kümmekond aastat, kui vähemalt kord aastas hoolikalt tõrvata. „Kasvavad männi küljes sellised jubinad,” seletab Rahumaa-härra tõrvamissaladust. „Need tuleb tasakesi välja sulatada. Vanasti kulus ühe paadi tegemisele kolm nädalat. Nüüd juba terve. Ei tahagi neid sittu enam teha,” lööb vana metsaraidur käega. Pärnumaa mehed tahtvat talt aga veel kümmet haabjat välja pigistada. Seni on hinnaks olnud 5000 krooni, nüüd mõtleb meister 8000-st, aga ei tea, kas julgeb seda ka tellijale välja öelda. Aastaid juba kah omajagu turjal. Kodugi Sandra külas suurvee ääres maha müüdud ja õe juurde elama kolitud.

„Mina ise pole suur ilma mööda ringirändaja olnud,” tunnistab paadimees. „Olen ikka rohkem kodus istunud ja puutöö kallal nokitsenud. Ilmselt selle pärast veel poissmees olengi.”

Ühepuupaadiga kevadiste üleujutuste aegu metsa ringi seilates peab ikka pea otsas kaine olema. „Viinaselt käid kohe kummuli.” Muud erilist retsepti kanuutaolise paadi käsitsemiseks meister ei teagi. Sõuda tuleb üheainsa aeruga, muidu ei mahu ju kitsukestel ojadel võsa vahel läbi.

Soomaa rahvuspark alles alustab

Soomaa rahvuspark on alles paar aastat vana. Vaatamata sellele, et ilmatu suure rahvuspargi eelarve on pisike ning töötajate arv täpselt 3, on siia-sinna teeveerele tekkinud korralikud viidad. Rabasse on tehtud laudteid, õpperadasid ja telkimiskohti on plaanis lähitulevikus veel juurde rajada.

Erinevalt mõnest teisest, näiteks Karula rahvuspargi Valga- ja Võrumaal, pole Soomaa looduskaitsjatel kohalike talumeestega eriti palju tülisi ette tulnud. Neid, kes põldu tahaks pidada või midagi sellist viljelda, mis rahvuspargi territooriumile ei sobi, on väga vähe. Soomaa on inimestest aastate jooksul peaaegu tühjaks jäänud.

Mehele, kes Kuresoo saarel asuvaid talumaid tagasi taotleb, öeldakse ilmselt „ei”, sest Toonoja küla jääb rahvuspargis eriti reglementeeritud tsooni. Rahvuspargi töötajate arvates oleks mõeldamatu, kui keegi hakkaks Kuresoo kaudu rajama teed oma maja juurde või vedama läbi raba elektriliini.

Samas on inimene Toonoja külas elanud kauem, kui Soomaa on olnud kaitseala. „Tervikliku kultuurilise ilme säilitamine” on üks rahvuspargi eesmärke. Kas Eestimaa kultuuri terviklikkus seisnebki mahajäetud külades ja tontjates sisselangenud katustes? Huntidele hea, inimesele võõristav.

Sookail

Sookail

 

Please follow and like us:
error

Kommentaarid

Powered by Facebook Comments